Toomase veebilogi uus aadress on www.pkala.net/diarium. Olge ise ka terved!

Jällegi pikk nädal seljataga. Nii ruttu möödus, et õppida peaaegu ei jõudnudki. Kohutav väsimus. Viimased paar ööd olen maganud üle kümne tunni (kummalgi öösel), kuid ikkagi tuleb kusagil neljapaiku pärastlõunal raske väsimus peale. Aga nüüd hakkab jälle paremaks minema, sest ostsin apteegist karbi multivitamiine ja võtsin esimese juba sisse :)

Enn saatis mõned sügisel tehtud fotod minust, mis kunagi võiksid leida oma koha aukohal koguduse kodulehel nt Martin Lutheri pildi kõrval. :) Näidis on siin:



Nüüd aga hakkan koju minema, sest Saaremaa Poistekoori ja Eliise koori ühine jõulupidu on jõudnud niikaugele, et bussijuht võib ära minna ja mina lähen talle tema ööbimispaika (koguduse hostelit) kätte juhatama. Homme peaks olema koguduse jõulupidu, kuid ma üritan peale hommikust missat ära Tartusse sõita, et vähemalt tagantjärgigi osa saada äiapapa sünnipäevast.

Lugemiseni!

PS Kui kellelgi on viitsimist, võib kaasa lüüa arutelus Tapja Jumala üle - http://catholica.pontifications.net/?p=1266 (kristliku apologeetika valdkonda läheb vist)

You scored as Radical Catholic. You are "Radical" in its Catholic sense -- from the Latin word radix, or root. You are not just a "church person" but you are a disciple of Christ, making a total commitment to the Gospel, to voluntary poverty, and self-sacrifice for others. You give without counting the cost. You need to be sure that you remain obedient to the Church and your superiors, and do not consider yourself a prophet or become elitist. Try to make good examinations of conscience and to be humble. </td> Radical Catholic 81% New Catholic 60% Traditional Catholic 57% Neo-Conservative Catholic 48% Evangelical Catholic 45% Liberal Catholic 19% Lukewarm Catholic 7% What is your style of American Catholicism? created with QuizFarm.com

Kristlus ei ole mitte peamiselt mingi teoreetiline maailmavaade, ka mitte ainult õpetus Jumalast ja nähtamatust maailmast, vaid on kindlasisuline tegelik käitumine ja suhtumine kaasinimesse. Kui ta seda ei ole, siis kõigel sellel, mida sagedasti ja tavaliselt nimetatakse usuks ja usklikkuseks, pole mingit väärtust.

- Johan Kõpp

Ahoi, mina jälle siin. Justnimelt siin, Pärnus, sest kolmapäevaga lõppes haigusleht ja nüüd olen juba kaks päeva jälle tööd rabanud.

Eilne päev möödus peamiselt koosolekute tähe all: hommikul Eliisabeti koolis, keskpäeval käärkambris, kus koos Mari-Ann Oviiri ja Tiina Kliimanni (ja muidugi isa Paulusega) arutasime tuleva aasta maikuus Pärnus toimuva Taizé regionaalse kokkutulekuga seonduvaid praktilisi küsimusi. Kell pool neli pärastlõunal algas Pärnu praostkonna sinod ning seda vahva jumalateenistusega, millel jutlustas õp Kalju Kukk talle omases muhedas stiilis. Järgnes sinodikoosolek, mis oli minuaarust küll rohkem hingekosutusliku, kui formaalse otstarbega kokku kutsutud. Päris tore oli.

Eile õhtul seevastu algas siiiani kestev ititeema: kell pool kaheksa laekus Tallinnast Cargobusiga Pärnusse kaks toredat kasti, mis mõeldud meie kogudusele. Ühest ilmusid avamisel välja kaks karpi tarkvaraga - FinalCut Studio ja Soundtrack Pro - ning teisest kena 20" iMac (2,1 GHz PowerPC G5, 1GB mäluga) - ühesõnaga saabus uus (Veevalaja?) ajastu ja sellest hetkest peale on meil isa Paulusega loomulikult käed-jalad tööd täis olnud rohkem, kui tavaliselt. Täna kulus üsna palju aega WiFi leviala ülesseadmiseks, sest meie Linksysi ruuter ei soostunud ilma pikema palumiseta võrku ühenduma. Väga imelik, ent õnneks õnneliku lõpuga lugu.

Siiski oleme ka muud tööd teinud: tähistasime meie peaorganist Jaanuse 30. sünnipäeva, kolisime minu asjad raamatukogust käärkambrisse (üldse käib siin majas remondi tõttu suuremat sorti kolimine viimasel ajal - varsti kolime käärkambrist ka välja ja uude "õpetajate tuppa"), külastasin kahte neegritüdrukut Pärnu arestimajas, kirjutasime kirju, vestlesime inimestega ja kuulasime Dave Bentoni ning gospelkooride advendikontserti.

Vat nii me siin elame. Tegelikult ei mõelnudki ma nii pikalt kirjutada, kuid kuna miskihetk Katrin mainis, et aeg-ajalt keegi tuttavatest seda bloogi ka loeb, siis olgu seekordne kirje tervituseks kõigile, kes mind tunnevad :)

Nüüd veel homne leeritund ja kõne Agape kiriku aastapäeval vaja ette valmistada, siis võibki juba koju magama kõndida.

Leerilaste ja kirikuliste loodetavaks rõõmuks on mul teatada enda kohta järgmist: olen perearsti otsusega määratud koduaresti koos karmi rääkimiskeeluga (ma targu ei täpsustanud, kas kirjutada võib) kuni vähemalt järgmise nädala teisipäevani. See karistus määrati mulle ettevaatamatu käitumise eest oma maise ihuga.

Kuidas ma siis vastu pean? Einoh, pole väga vigagi. Kõige hullem lugu on aga on selles, et isegi pikema pusimise peale ei õnnestunud mul käima saada kõnesüntesaatorit: kõik justkui toimib - kmouth suhtleb kttsd-ga, viimane omakorda festivaliga, kuid just viimase juures näib viga olevat. Arvatavasti on tegu festivali ja artsd vaheliste ebakõladega, sest kõik vajalikud paketid on installeeritud ning veateateid ei esine - ometi ei kostu kõlareist piiksugi. Pusin nähtavasti veel pool tunnikest, kui siis ka ei funka, lähen pere juurde magama ja eks siis hommikul paistab, kas on teine õhtust targem või mitte.

Ahoi, teostasin siis meeleparandusteo ning maksin oma 30USD SkyOS-i arendajatele ikkagi ära (vt ühes eelmistest kirjutistest toodud põhjendust). Jään nüüd ootama, millal mulle avatakse ligipääs uusimale beetaversioonile jne. Mõtlen, et kui asi ikka kenasti toimib (vähemalt beeta 8.2, mida proovisin, jooksis raamatukogu arvutil vägagi rahuldava kiirusega ja ilusasti), panen uuema variandi raamatukogu arvutile - et kirikumees ja koristajad saaksid internetipangas oma arveid maksmas käia jne - ning arvan tehtud kulutuse oma selle kuu kümnisest maha :)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat

pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda - õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!"

Aga Peetrus küsis: "Issand, kas sa räägid selle tähendamissõna meile või kõikidele?" Ja Issand ütles: "Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona? Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see teener mõtleb oma südames: "Mu isand viibib tulles", ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada. Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.

Kui Jeesus tuleks täna lihast ja verest inimesena ootamatult ootamatult sulle külla, kuidas siis oleks? Kujutle, et täna pärastlõunal või õhtul koputatakse uksele ja avama minnes leiad uksetagant Jeesuse ning võid ilma kahtluseta kindel olla, et see on tema...

Ilmselt pakuksid talle maja parima istekoha ning serveeriksid parimad toidud, mida on võimalik leida ja valmistada. Ja muidugi ei jätaks väljendamata oma rõõmsat üllatust tema küllatuleku puhul ning ütlemata, millist au tema võõrustamine sulle valmistab.

Ent siiski... Kui näeksid Jeesust su maja poole tulemas, kas kiirustaksid kohe trepile teda vastu võtma, või peaksid enne oma kodus ühtteist muutma? Näiteks peitma kuulujutte ja loba jagavad ajakirjad ja nende asemele riiulist Piibli otsima? Võibolla seadma raadio mõnele teisele jaamale ja lootma, et ehk ei kuulnud tulija läbi ukse su viimast valjuhäälset mõttevahetust mõne teise pereliikmega? Kas sinu kodu on niisugune, kuhu võiksid Jeesuse kõhklemata sisse kutsuda, kui ta tuleb?

Ja kui ta peaks jääma su juurde kohe mitmeks päevaks, kas saaksid jätkata elu endistviisi? Kas peaksid muutma oma kõnelemisharjumusi ja sõnavara? Kas oleks raske seada sisse söögipalve või mõni muu tegevus, mida Jeesus ehk sooviks näha sind tegevat? Kas võiksid kõhklematult jagada Jeesusega kõike seda, millega päevast päeva oma mõtteid ja vaimu toidad?

Kas võtaksid ta kaasa kõikjale, kuhu nagunii plaanisid minna, või peaksid nendeks paariks päevaks oma kavasid muutma?

Ja kui ta hakkab lahkuma, kas paluksid tal jääda alatiseks või oleks tema minek sulle suureks kergenduseks?

Jah, mis siis saaks, kui Jeesus niiviisi tuleks?

(Mõtisklus põhineb Lois Blanchard Eadesi laulul „If Jesus came to your house...“)

Jeesus on palunud teatada, et ta tuleb. Ta on lubanud tulla just niimoodi ootamatult, et kui ta tuleb, mõistavad kõik, et nüüd on ta siin. Ent siis pole enam aega midagi muuta. Siis on meie valikute aeg lõppenud ja ilmnevad meie usu ja elu viljad. Praegu on meie aeg.

Aga Jeesus on palunud ka teatada, et ta on juba siin. Ta sõnas ja pühas armulauas kohtame Teda. Aga ta on meie seas ka väga erinevate inimeste kujul, nii, et tihti me ei mõistagi. Kui Jeesus kõneleb tähendamissõna viimsest kohtust, siis selgub, et ei need, kes olid teinud head, ega ka need, kes olid teinud halba, ei teadnud, et see oli Jeesus, keda nad teenisid. Mõlemad olid lihtsalt oma igapäevast elu elanud vastavalt kas armastuses ja halastavas meeles või enesekeskselt. Suur oli nende üllatus, kui selgus, et Issand ja Kohtumõistja ise oli vastu võtnud selle, mida nad olid teinud „vähematele vendadele“. Seda, head sõbrad, tähendabki: „valvake!“ Olge valmis, sest Issand tuleb tunnil, mil me ei tea. Seniks aga tehkem kõike, mida iganes teeme, otsekui Issandale.

Aamen.

Ei tee siiski :) Systeem installeerus küll, kuid ei suutnud võrku käima saada ning ma ei suutnud ka tuvastada ühtegi rakendust, mis võimaldanuks teda konffida. Võibolla on skyosinside.blogspot.com -s viidatav Beeta9 etem (loodetavasti ongi), kuid praegu jääb see asi katki. Rõõm näha siiski, et käimas on ka SkyOS-i tõlkimine eesti keelde, nii et tulevik tõotab tulla huvitav.

Teen täna natupe patuvärki ka :) Laadisin nimelt Internetist ühe teatud looma nimelise failivahetusprogrammi abil alla SkyOS nimelise operatsioonisüsteemi (justnimelt operatsioonisüsteemi, mitte lihtsalt järjekordse Linuxi distributsiooni) tänaseks küll veidi aegunud beetaversiooni - β8.2 (uusim on kodulehe järgi 8.6). No patuvärk on muidugi see, et mul pole hetkel 30USD vaba raha, mida selle beeta ametliku versiooni eest maksta tuleks. Katsetan süsteemi koguduse raamatukogu vana rondi (loe=arvuti) peal ja kui ilusasti toimib (kasutajaliides mulle meeldib, vähemasti niikaua ilmselt, kuni meie tellitud mäkid kohale jõuavad), siis ehk maksan raha ka tagantjärgi - tarkvara arendust tuleb ju toetada.

Minu rõõmuks osutus installeerimisprogramm sedavõrd puugiseks, et lasi mul paari edasi-tagasi trikitamise järel ka ilma litsentsinumbrita installeerimise juurde asuda ning seni näikse asi toimivat. Jätan ta nüüd siia installeeruma ja sõidan koju õhtust sööma. Eks pärast kirjutan kasutamisel tekkinud esmamuljetest (võibolla kirjutan koguni homse jutluse SkyOS all Abiwordis, eks näis). Lugemiseni.

Loen ühe kirjatöö jaoks Helmut Thielicke suurepärast raamatut I Believe ja lehekülje 129 viimases lõigus olnud lause tundus vahva ja osundamisväärt (kogu muu jutt on ka loetav muidugi): Usk pole vaid optimismi religioosne vorm (Faith is something other than a religious form of optimism). See, muide, on öeldud põrgut käsitlevas peatükis :)

LOOMINE

Tänaneses jutluses kerkivad meie ette kaks teemat, mis paljuski on omavahel seotud. Oma järjejutlustega oleme jõudnud niikaugele, et peaks kõnelema loomisest, isadepäeval võiks ja vist lausa peaks rääkima isadest ja nende lastest.

Alustame algusest, ehk siis loomisest.

Mis meile meenub, kui kuuleme räägitavat loomisest? Võibolla seostuvad sellega mitmesugused sõnad, näiteks loodus, loom, ... ehk mõni veel, mis viitavad sellele, et need asjad või olevused pole mitte tekkinud, vaid on loodud.

Loodut vaadeldes võib igaüks järeldada, et Jumal on olemas. Nagu ka eile leeritunnis rääkisime, on usk Looja olemasolusse märksa mõistuspärasem, kui endale sisendamine, et kogu see imeline maailm on juhuse läbi tekkinud. Aga see on ka peaaegu kõik, milleni me loodut vaadeldes jõuda võime: kristliku jumalatundmiseni on sealt veel pikk tee. Selleks, et teada saada maailma Looja kavatsuste ja eesmärkide kohta, vajame, et ta ise ennast meile ilmutaks ja ütleks meile. Seda ta on ka teinud ja kristlastena usume, et vähemasti kõige olulisem osa Jumala ilmutusest on talletatud piibliraamatusse.

Eesti keeles on võimalik öelda ka inimese kohta, et ta „loob“ midagi ja sedasi öeldaksegi, kohe üsna sageli. Piibli kirjutajate jaoks kõlaksid säärased jutud aga kummaliselt. Piibli keelekasutuses suudab „luua“ ainult Jumal, inimene saab ainuüksi nautida ja mängida: mängida sellega, mille Jumal talle loonud on. Inimene ei saa iseennast ega endale elu luua, ent ta saab sellest rõõmu tunda ja seda kasutada. Ka suured heliloojad nagu Bach või Torrim ei saa Jumala moodi luua, vaid ainult mängida – mängida selle muusikaga ja annetega, mille Jumal loonud ja neile andnud on. Rootsi teoloog Erik Aurelius osutab sellele mängulisusele oma traktaadis „Jumala mängust ja muust“ ning osutab, et sellest tulenevad omad järeldused ka meie jumalateenistusliku elu jaoks: „Psalmide raamatu järgi on ka jumalateenistuse mõte see, et inimene ühineb hetkeks kogu loodu ülistuslauluga, olles samas ise osake sellest loodust. Ta laulab Jumalale, unustades iseenda ja samas olles tema ise.“ Ameerika teoloog Geoffrey Wainwright lisab oma süstemaatilise teoloogia raamatus – see on, muide, väga tõsine ja asjalik raamat –, et jumalateenistust võib näha usulise mängimisena ja seda sugugi mitte halvustavas tähenduses. Jumalateenistust on tema järgi parim kogeda, ühendades mängulisuses töö ja puhkuse. Siis on tegu tõelise re-kreatsiooniga, siis saab Jumal meid uueks luua. Jumala tänamine, temaga kohtumisest ja tema armastavast meiepoolepöördumisest rõõmustamine ei ole ebameeldiv kohustus ega vagade inimeste pelk komme – nagu filmides mõnikord näeme inimesi kannataja näoga kirikupingis „halleluujat“ laulmas - vaid mõeldud meile kosutuseks ja nautimiseks!

Nii et Jumal on loonud kõik hästi ja tahab, et inimestel oleks hea. Miks siis ei ole kõik hästi?

Osundan veelkord juba nimetatud Erik Aureliuse traktaati, mille ma pärast eilset leeritundi värskenduseks üle lugesin. Seal on lugu lihtsasti seletatud: „Jumala poolt loodus, ka paradiisis, on seatud nõnda, et kärbsed on kärbsed ja karud on karud. Seda on nad ihu ja hingega, mõtlematagi püüda olla keegi teine. Aga inimene ei taha olla inimene. „Aadam“ on Jumala peale kade ja tahab saada „Jumala sarnaseks“, tundes „head ja kurja“. ... Rõõmu asemele tuleb rahulolematus, kahtlustamine ja arvestused. Tööst saab lõbusa mängimise asemel higi ja vaev. Mängukaaslaste asemel saavad ligimestest konkurendid või siis need, keda saab kasutada omaenese eesmärkide saavutamiseks.“

Inimene on nüüdseks juba loendamatuid inimpõlvi püüdnud ilma rohkem või vähem Jumalata hakkama saada, ise otsustada, mis hea ja mis kuri, mida teha ja mida jätta tegemata. Tulemusi me teame.

Meie õnneks ei pea Jumal aga pikka viha. Ta on korduvalt võtnud inimkonnaga ühendust ja meile ennast ilmutanud. Tänasel isadepäeval tasub pöörata tähelepanu asjaolule, et Jumala suurim eneseilmutus, Jeesus, keda usume olevat Kristuse, kutsub meid tema kaudu saama Jumala lasteks ning siis suhtlema Jumala kui oma taevase Isaga. Pole sugugi ükskõik, millisena Jumalat kujutleda või kuidas temasse suhtuda, kuigi kindlasti ületab Jumal meie igasuguse kujutlusvõime. Mida tähendab see, et Jumal tahab meile Isaks olla, mõistavad ehk need lapsed, kellel on või on olnud hea läbisaamine oma armastava maapealse isaga. Veelgi paremini aga mõistavad Jumala suhtumist inimkonda ehk need mehed, kellel omal on lapsed ja kes armastusega püüavad endast oma lastele parima anda. Armsad isad, kui teie lapsed on vahel kangekaelsed või mõistmatud, kui nad ei tea, mis neile hea on ja ei taha teie abi vastu võtta; kui nad vihastavad teie peale siis, kui püüate neid hoida endale viga tegemast või annavad muul moel põhjust käsi üles tõsta ja hüüda: „Mida ma ometi peaksin tegema!?“, siis ärge heidke meelt, vaid pigem rõõmustage, et teile saab osaks Jumala eneseilmutus: ilmutus sellest, millist vaeva ja muret peab Jumal nägema inimkonnaga, kes ei taha sugugi seda, mis talle hea on, vaid tahab jonni ajada ja ise kasvõi hukatuse suunas edasi trampida, kuigi on korduvalt kogenud, et ei saa ise hakkama.

Jah, need lapsed, oleks nad siis kasvõi natukenegi tänulikud, et sa nende heaks nahast välja poed – või, Jumala puhul, inimeseks saad! Aga ometi on nad ju nii armsad...

Püüdkem siis, väikesed ja suured, mitte olla need, kes jonni ajavad või kadetsevad, olgu Jumala või oma maiste vanematega, vaid püüdkem pigem anda oma mõtete, sõnade ja tegudega kõigile põhjust rõõmustamiseks, kasutades selleks iga hetke, mis Looja meile kingib ning rõõmustagem juba ette ka ise sellest uuest rõõmupeost, mida meile on tõotatud siis, kui selle maailma ajastu lõpeb. Aga sellest räägime juba järgmisel pühapäeval.

Aamen.

Kuni koguduse uue serveri käikuminekuni kogunevad jutluste helisalvestused aadressile http://www.pkala.net/eliisabet/ Head kuulamist. :)

Kui Jeesus seisis süüdistatavana Rooma prokuraator Pontius Pilaatuse ees oli vastanud tolle küsimusele, et kas Jeesus on juutide kuningas, niimoodi: „Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.“ Selle peale esitas Pilaatus retoorilise küsimuse: „Mis on tõde?“ ning lahkus ruumist.

Mis on tõde? Või peaksime küsima tänapäevasemalt: kas on tõde? Kas on olemas objektiivne tõde – selline, mida võiksime ka lause sees kirjutada suure algustähega – või pole säärast? Kas on ehk palju tõdesid, nii, et igaühele jagub ja iga mees on oma tõe sepp?

Kui lähtuksime põhimõttest, et enamusel on alati õigus, siis pääseksime täna ilmselt üsna lühikese jutlusega, sest enamik inimesi vähemalt meie kultuuriruumis näib arvavat, et kõik on suhteline ja kui ka peaks kusagil mingi Tõde peituma, siis meie selleni ometigi ei küüni. Seepärast tuleks siis nende arvates kõik arutlused tõe üle asendada sõnumiga sallivusest ja intellektuaalsusele kalduvate kunstihingede meelest lausa kogujaliku ohkega: „Tühisuste tühisus! Kõik on mõttetu!“
Douglas Adams võtab meie aja arusaamise tõest hästi kokku ühes oma „Galaktika pöidlaküüdi käsiraamatu“ sarja raamatutest. Seal jutustatakse pan-dimensionaalsest hüperintelligentsete olendite rassist, kes igatsevad saada vastust Ülimale Küsimusele. Selleks konstrueerivad nad hiiglasliku ja ülivõimsa arvuti Sügav Mõte, mis peab arvutama välja vastuse küsimusele „elust, Universumist ja üleüldse“. Seitse ja pool miljonit aastat kulub arvutustele ning viimaks selgub vastus – 42.

Kas on tõde?

Läheks pikale kirjeldada siinkohal erinevaid ja kahtlemata põnevaid – ning vahel ka päris lõbusaid ja teravmeelseid – filosoofilisi mõttearendusi tõe teemal. Kellel nende vastu enam huvi, võib leida küllaldaselt kirjandust kasvõi meie oma koguduse raamatukogust. Kokkuvõtlikult võiksime aga nimetada, et kristlik usk vastab jaatavalt küsimusele reaalsuse kohta: jah, reaalsus on olemas. Suure algustähega Tõde on siis see, mis on kooskõlas reaalsusega. Tõde ei saa olla enesega vastuolus, vaid on reaalsuse kirjeldusena absoluutne. Meie sellise maailmamõistmise kohaselt ei saa tõesed olla kõik maailmavaated. Ei saa olla samaaegselt tõsi väide, et mingisunune Jumal on olemas ning väide, et mingit Jumalat pole pole kunagi olnud ega tõenäoliselt ka tule kunagi. Ei saa ka samaaegselt olla samavõrd tõsi, et Jumal on kõik ja kõik on Jumal ning et Jumal on end kolmes isikus ilmutanud isikuline Ülim Olend; või siis usk, et Jumal inimesest hoolib eneseohverduseni ja teisalt arvamus, et Jumalal on ükskõik, mis inimesed teevad. Kui lähtume usust, et on olemas objektiivne reaalsus, peame ka järeldama, et selle reaalsuse erinevate kirjelduste puhul on mõni kirjeldus tõele lähemal kui teine.

Hea küll, võibolla on Tõde tõesti olemas. Ent... mis on tõde?

Pea kakstuhat aastat tagasi andis sellele küsimusele üsna ootamatu ja kahtlemata omapärase vastuse Jeesus, keda tema jüngrid hiljem taipasid olevat Kristuse. Ta ütles midagi, mis suurema osa inimeste jaoks kõlab täieliku totrusena. Tolleaegsed usumehed kuulsid tema sõnades jumalateotust, filosoofid vastust, mis näis olevat liiga lihtne, et tõsi olla, meie aja inimesed võibolla ilmselge hullumeelsuse märke. Miljonitele, kui mitte miljarditele aga, kes on neid sõnu tõsiselt võtnud ja oma elu sellele rajanud, on need sõnad avanenud Armuna, mis teeb ka suurte eluks vajalike tõdede mõistmise võimalikuks nii geeniusele kui vähese intellektiga inimesele, kes seda vaid mõista sooib. Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“ „Mina olen tõde...“ Eks kõla see elu suurimate küsimuste vastusena umbes samamoodi nagu „42“? Meie tahaksime ju, et võiksime tunda uhkust keeruliste teooriate ja arutluste varal sügavate tõdede mõistmisest, ent selle asemel leiame kristliku usu keskmest isiku, kes ütleb enese olevat tõde ning järgnevatel pühapäevadel kõneleme põhjustest, miks seda väidet peaks tõsiselt võtma. Praegu aga imestame veel veidi selle muretuse üle, millega Piibel ei püüagi kuidagi teravmeelselt argumenteerida enda tõestuseks umbes samavõrd, kui ta ei vasta ka küsimusele maailma loomise ja elu mõttest muuga, kui – kokkuvõtlikult tänapäeva keelde tõlgituna – sõnadega: „et oleks tore“. Ent see, mis mõnele tundub liiga lihtne, et olla tõsi, on paljude inimeste kogemuses end korduvalt tõestanud kindla alusena, millele oma elu rajada. Allakäinud inimesed on saanud „jalad alla“, retsidivistidest on saanud heategijad, narkomaanidest puhtad pereinimesed, enesega rahul olnud ärimeestest kaasinimestest hoolijad, sihitult kulgejatest mõtestatult elajad... Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, kuid neil kõigil on üks ühine nimetaja: kristliku usu vastuvõtmine sellisena, nagu Jumal meile – nii me usume – seda pakub.

On ka neid, kes püüavad kristlust serveerida kuidagi „vastuvõetavamal kujul“, jättes ära need osad, mis võiksid ehk kedagi pahandada või häirida ning esitades kristlust kas ühekülgselt „roosa Jumala usuna“, mille kohaselt Jumal ju armastab kõiki ja kiidab kõik heaks, mida inimestel pähe tuleb teha, või mõnikord ka sellele vastandlikult karmi käsuusuna, mille järgi Jumala põhiliseks sõnumiks inimkonnale on nimekiri asjadest, mida ei tohi teha. Ent see ei toimi! Põhjus, miks ristiusk tänapäeval nii paljudele uskumatuna näib, ei peitu mitte selles, et ta oleks tõestatud olevat ebaõige, vaid pigem selles, mida võidaks öelda inimesele, kes püüab Bachi fuugat esitada tinavilel: te vajate suuremat instrumenti. Või, kui tuua teistsugune näide, on see tuttav probleem kaarditegijatele, kes püüavad hakkama saada maakera kumerustega. Kuni gloobust valmis ei tehta, ei õnnestu kogu reaalsust kuigi hästi mahutada sinna tasapinnalisele kaardile. Usuarutlustesse ülekantult süüdistavad inimesed vahel kristlasi, et need olevat „tasapinnalised“, kuigi maailmavaate seisukohalt võib lugu olla hoopis vastupidine.

Et kristlust mõista ja kogeda, tuleb arvesse võtta kogu meile pakutavat reaalsust, n.ö. kogu paketti. Kulinaaria valdkonda mõeldes võime vast ette kujutada, mis tulemuse saaksime kokku segades endale meeldivaid elemente nii soolastest, kui magusatest roogadest. Nii ka kristliku usuga: kui tahame olla kristlased, seda mõista ja ehk ka teistele seletada, ei tohi me karta esitamast kogu tõde seda kuidagi pehmendamata või õigustamata. Muidugi mõned naeravad. Las naeravad! Naer on tervislik. Arstid soovitavad naerda. Siin maailmas on nii vähe põhjust naermiseks, et kui keegi saab meie üle naerda, oleme teinud heateo. Mõned võivad saada ka vihaseks. Meenutagem tänast evangeeliumilugemist (Jh 15:18-21)! Olen vahel imestanud selle „püha viha“ üle, millega mõned võitlevad ateistid kristlasi ründavad. Mõned pritsivad kohe päris otse tuld ja tõrva, teised üritavad meid naeruks panna. Eilegi nägin Päevalehes järjekordset Andrus Kivirärhki Jumala-pila. Ei tea, võibolla tema meelest on see naljakas, mu meelest pigem halenaljakas ja seda sugugi mitte Jumala aadressil. Aga, nagu Jeesus hoiatab, on see normaalne reaktsioon kristlikule usule. Võime küsida, kas ei ole just selline vihkamine parimaks tõestuseks, et meie asjas on iva?

Nende mõtetega oleme algust teinud oma eelmisel pühapäeval väljakuulutatud õpetuslike jutluste sarjale. Järgmisel pühapäeval mõtiskleme pikemalt Jumala üle, täna aga laseme jutluse lõpetada inglise kuulsal kirjamehel C.S. Lewisel, kes ütleb: „Kristlus on väide, millel, kui see on vale, puudub igasugune tähtsus; kuid kui see on tõsi, siis on sel lõpmatu tähtsus. Ainus asi, mida see ei saa olla: mõõdukalt tähtis.„

Aamen.

Karen Armstrongi A History of God pole just suurem asi lugemine, kuid 109. ja järgnev lehekülg on küll üsna täkkesse:

Usuelust Rooma impeeriumis kristluse sünniajal: "Keegi ei oodanudki religioonilt väljakutseid või vastust küsimusele elu mõtte kohta. Sellise valgustuse saamiseks pöördusid inimesed filosoofia poole. Hilisantiigiaegses Rooma Impeeriumis austasid inimesed jumalaid et saada neilt abi kriisides, kindlustada jumalik kaitse riigile ja kogeda kokkukuuluvust minevikuga. Religioon oli kultuse ja rituaalide, mitte ideede valdkond; see põhines emotsioonidel, mitte ideoloogial või teoorial. Selline suhtumine pole võõras ka tänapäevale: paljud, kes meie päevil osalevad usulistel talitustel, pole huvitatud teoloogiast, ei otsi midagi üleliia eksootilist ega soovi muutusi. Nende jaoks tähendavad harjumuspärased rituaalid sidet traditsiooniga ja annavad teatava kindlustunde. Nad ei oota jutlusest säravaid mõtteid ning on tugevasti häiritud muutustest liturgias." Nii ongi, muuseas. Häda aga meile, kui selline minevikuga sideme hoidmine saab kiriku peamiseks huviks.

Saabusime perega just tagasi Kambja Isamaaliidu "valimispeolt" Zeigode juurest. Oli tore küll, kuigi nad said vaid kaks kohta. Osvald väsis aga väga ära, nii pidime koju tulema, jättes muu seltskonna edasi möllama. Tulemused olid siiski üle ootuste positiivsed, nii et mul on meie sõprade üle siiralt hea meel. Rahvaliit v
idab juba kandidaatide hulgaga suurema arvu hääli, samuti tuntud vallavanema kogutavate häältega, nii need 11 kohta tulevad. Oleks ma Kambjasse jäänud ja Rahvaliidu nimekirjas kandideerinud, nagu vahepeal mõte oli, oleksin ilmselt sisse saanud.

Päeval käisin valimas Pärnus, kus valisin Epp Kloostri, mõnes mõttes ammuse tuttava (tema tööarvuti Pärnu Maavalitsuses oli üks neist, mille abil ma poisikesena arvutimaailma tundma õppisin) ja kahtlemata võimeka inimese.

Kokkuvõtteks: oli kena sügispäev.

Mt 10:34-39:
„Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed. Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“

„Jeesus annab mulle südamerahu,“ vastavad paljud, kui neilt küsida, miks nad on kristlased. Jumal on hea ja see tähendab, et ta on alati olemas inimeste jaoks, valmis täitma iga nende soovi, või vähemasti enamiku neist, kui see on vähegi võimalik. On ka neid, kes ei arenegi oma usuelus kaugemale sellest, et häda korral palvetada: „Jumal, kui sa oled olemas, siis palun tee nii-või-naa“. Kindlasti ei ole sellisel Jumalal inimestele mingeid nõudmisi ega ole mõeldav, et ta kellelgi võiks peale surma lasta põrgusse minna. Nagu üks saksa luterlik naispastor mulle ükskord teatas: „Minu Jumal ei ole niisugune“.
Milline on aga see Jumal, kes on meid ja maailma loonud ja ennast Kristuses ilmutanud? Tema ei ole vaid kosmiline klienditeenindaja. Tema annab inimesele kõik, rohkemgi, kui inimene unistada oskab, ent ta ka nõuab kõike: inimest tervikuna, tema armastust ja tema lojaalsust.
Muidugi on kena jõuluõhtul pöörata pilgud armsale Jeesuslapsukesele ja vaadata pildilt tema väikest paljast käsivart, mis sõimest ta püha ema Maarja poole sirutub, ent seejuures tuleb meil ka aukartuses kummarduda teadmise ees, et see on Issanda paljastatud püha käsivars, millest prohvet Jesaja ütleb: „Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet.“ (Js 52:10) Jumal ei ole ühekülgne ja niisamuti pole seda ka inimese elu, kes tahab Jumalat tunda ja kes end Tema omaks otsustab anda.
Tänase jutluse aluseks olevad Jeesuse sõnad on esmalt mõeldud ta jüngritele, kelle ta välja läkitas, andes neile „meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust.“ (Mt 10:1) Ta oli need kaksteist kutsunud niisamuti, nagu ta tänagi igat teie seast kutsub: tulge, saage minu jüngriteks, mul on teile tööd anda! Kristlaseks olemine ei ole niisiis mitte enese, vaid jumalakeskne: me mitte ei ole kristlased selleks, et Jumal meile ühte või teist annaks, vaid et olla Tema päralt; me mitte ainult küsi, milliseid õnnistusi Jumalal täna meie jaoks varuks on, vaid ka seda, kuidas me saame paremini Tema teenistuses olla kõige sellega, mille ta meile andnud on.
Ajaleht NY Times eilses numbris oli artikkel, milles kõneldi USA roomakatoliku piiskoppide murest üha suureneva preestritepuuduse üle ning nende poolt algatatud kampaaniast, mis peaks innustama koguduste vaimulikke oma kogudusest leidma noori tublisid mehi, keda innustada end kirikutööle pühendama. Häid vaimulikke on puudu ka EELK-s, kuid ega siis vaimuliku amet see kõige tähtsam ega ammugi mitte ainus viis Issandat teenida ole. Kogudus vajab samavõrra ka sekretäri, kirikumeest, koristajaid ja majanduspoolega tegelejaid, muusika- ja lastetöö tegijaid jne. Aga me vajame ka neid, kes on valmis kaasa aitama koduste piibli- ja palvegruppide töö käivitamisel; neid, kes kasvõi korra kuus on valmis midagi küpsetama kirikukohvil ühiseks söömiseks; neid, kes on valmis külastama oma haiget naabrit ja heast südamest aitama tal teha mõnd majapidamistööd või lihtsalt temaga juttu vesta. Me vajame inimesi, kes ei mõtle vaid enda huvidele, vaid kes täna ja homme, teisipäeval, kolmapäeval ja igal järgneval päeval oma elus on valmis tõsiselt küsima, kuidas saaksid nad paremini Issandat teenida.
Me kõik oleme ühe ja sellesama kutsega, olla Jeesuse jüngrid ja Jumala lapsed, kuigi see kõigi ühiseks kasuks peab väljenduma erinevates teenimisvormides. Isa Filipp Jourdan sõnas seda kokkuvõtvalt pärast oma piiskopiks pühitsemist: „Teie ees olen ma piiskop, teiega koos aga kristlane.“

Kui nüüd Jeesus on oma jüngreid tööle läkitamas, olles nad tööks vajalike andidega varustanud, annab ta neile juhiseid, kuidas tema läkitatutena elada. Märkame, et siin pole tegu mingi üldise eetika-temaatikaga, vaid konkreetsete juhistega Jeesuse jüngriks ja läkitatuks olemiseks, mis samavõrra kehtivad ka meile täna. Ta räägib selles, kuhu minna ja mida kuulutada. Ent ka sellest, keda karta ja keda mitte. Ta hoiatab juba ette, et tõeline kristlik elu kulgeb vaevalt ilma katsumustega. Tingimusteta armastust, ammugi siis veel evangeeliumi kuulutamist ei mõista inimesed meie ümber ja paljud ei tahagi mõista. Mis inimesed minust arvavad, kui ma sellele või tollele inimesele külla lähen? Kuidas ma põhjendan, et ma seal kirikus nii sageli käin? Kas ta ei hakka mu üle naerma, kui ma talle Jeesusest räägin? Kuidagi häbi on ju ikka...

23. septembril tuli teade Indiast, et 24-aastane evangelist Zacriah on tema küla radikaalsete hindude poolt surma mõistetud, kuna ta polnud nõus loobuma palvekoosolekute pidamisest ja Jeesusest kõnelemisest.
10. oktoobril tuli uudis Eritreast, et seal on järjekordse kristlaste tagakiusamislaine käigus arreteeritud enam kui kakssada kristlast, sealhulgas mitmeid pastoreid ja diakooniatöö tegijaid. Nende saatus on praeguseni teadmata ning paljudest jäid maha pered, mis on väga raskes olukorras.
Kuigi me seda ehk uskuda ei pruugi, kaotab iga päev hulk inimesi maailmas oma elu sellepärast, et nad on kristlased ega ole valmis oma usust ellujäämise nimel loobuma.
Paljudes islamiriikides tähendab kristlaseks saamine igale endisele moslemile surmaotsust. Ometi paljud ei pea seda liiga kõrgeks hinnaks, mida maksta...

„Kes oma elu armastab, kaotab selle, aga kes oma elu kaotab minu ja armuõpetuse pärast, hoiab selle alles igaveseks eluks“, ütleb Jeesus ning lisab tänases kirjakohas: „Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“
Mul on ehk veidi keeruline selle kirjakoha üle jutlustada, sest mu ema on siinsamas kirikus ent ma olen nende sõnade üle ka varem mõtelnud. Näiteks siis, kui mulle sündis poeg, väga tore ja armas tegelane. Olen vahel mõelnud tulevikule, mida me ju keegi täpselt ette ei tea, ning sellele, kas ka meie maal ehk kord jälle kristlasi võimuga taga kiusama hakatakse. Kui hakatakse, kas ma siis jään ustavaks? Kui mu ette pannakse valik: kas tapetakse mu pere või ma taganen oma usust, kumma ma valin? ... Tõesti, see on märksa raskem valik, kui ükski linnavolikogu valimine. Aga ma usun, et valiksin Issanda, sest alternatiiv oleks hullem – mis kasu on perel säärasest mehest või kogudusel vaimulikust, kes ei ole oma usus kindel ja kes ei suuda lõpuni ausaks jääda?
Niisugune on see valik, mille ette meid seavad Jeesuse sõnad.
Lõpetada aga tahaksin mehe sõnadega, kes omal nahal on tunda saanud kannatusi Kristuse pärast, luterliku pastori Richard Wurmbrandi sõnadega, kelle kuulus raamat „Piinatud Kristuse pärast“ on paljudele olnud silmiavavaks aknaks tänapäeva kristlastest märtrite maailma. Oma raamatus „100 vanglamõtisklust“ kirjutab ta nõnda:
„Kujuta ette et sa oled 2000 aastat tagasi Palestiinas, et sa oled patune, tunned suurt süükoormat ja Jeesus ütleb sulle: "Su patt on ränk ja väärib karistust." Aga homme pekstakse mind piitsadega ja mulle pannakse sinu pärast pähe okaskroon - ma kutsun sind neile appi, kui nad löövad naelu minu kätesse, jalgadesse ja löövad mu risti. Siis ma hüüan meeleheites ja ma jagan oma püha ema muret, kelle süda lõigetakse kui mõõgaga pooleks selle kaastunde pärast, mis tal on minu suhtes. Sa peaksid olema seal ja kuulma mu karjeid. Ja kui ma suren, siis saad sa teadma, et su patud on sulle igaveseks andeks antud, et mina olin sinu asemel, olin sinu patuoinas. Nii saab inimene päästetud. Kas sa võtad vastu minu kannatuse sinu pattude pärast või soovid sa kanda ise oma karistust?" Kuidas sina oleksid vastanud?
Ma usun, et selline dilemma tuleb panna inimhinge ette, kes otsib lunastust. Tuhat viissada aastat enne Kristuse ajaloolist sündi ütleb piibel: "Täna ma sünnitasin sinu" (Laul 2:7). See ütleb ka patukahetsejatele 2000 aastat peale Kolgatat: "Täna ma suren sinu pärast". Jeesuse elu ja surm on väljaspool aega ja ruumi.
Ma elasin mitu aastat isoleeritud maaaluses kongis, ajatuses, milleski sarnases astronautide kaaluta olekuga. Nii nagu astronaudid ei tee vahet raskel ja kergel asjal, ei tundnud mina mingit erinevust minevikul, olevikul ja tulevikul. Minu vangikongis oli Jeesuse lähedalolek vahetu. Jeesuse elu ei kuulunud minevikku ja see ei olnud ka üksteisele järgnevate sündmuste seeria. Ta pani mind probleemi ette, mille ma panen nüüd teie ette. Ta ütles mulle: "Sa oled patune ja oled mõistetud igavesse karistusse oma üleastumiste pärast, aga ma olen valmis sind päästma. Sinu patu pärast kannatan ma hülgamist, piitsutamist, et minu peale sülitatakse, et mind kroonitakse okaskrooniga, kannatan ristilöömise valusid ja agooniat nähes mu püha ema murtud südamega risti jalamil. Mu veri puhastab su kogu patust." Ma pidin otsustama kas ma võtan vastu süütu Jumala Poja ohvri mu pattude pärast. Ma uskusin, et vastu võtta oleks suurem kurjus kõigest muust, mis ma oma elus olen teinud ja keeldusin sellest ettepanekust. Jeesus oli rõõmust minu "Ei" pärast.
Siis tuli tõeline küsimus, mis oli olnud Jeesusel mõttes kohe algusest peale. "Mis siis, kui ma võtan sinu olemuse minu omasse, kui sina saad osaks minu ihust, kui sa eitad end kui iseseisvad isikut ja mina elan nüüdsest sinu sees ja sina saad olema ristilöödud koos minuga" (Ga 2:20), "maetud koos minuga" (Ro 6:4) ning jagad minu kannatuse osadust? Inimesed laulavad kirikutes "oleme kindlad Jeesuse käte vahel," aga sina saad olema kindel Jeesuse käte vahel siis, kui sa oled koos temaga risti löödud ja saad osa ka headusest nagu temal on. Kas sa tahad saada minu kaastööliseks inimkonna päästmise heaks, kannatuste leevendamiseks, täites puuduvat osa Kristuse kannatustest (Kl 1:24), ja andes edasi igavest elu teistele? Minu lähedaloleku vooruse läbi ilmuvad minu haavade tõelised viljad sinu hinge."
Ma võtsin selle ettepaneku vastu. Kristlased on kutsutud sama kutsumisega nagu nende kuningas, kutsutud kandma risti. Selle kõrge kutsumise ja partnerluse teadmine toob rõõmu kannatustes, paneb kristlased minema oma usu pärast vangi nagu pruut läheb vastu peigmehele.
Samas vaimus peaksime meie võtma vastu oma vaesuse, rassilise diskrimineerimise, isiklike reetmiste, abielurikkumiste, laste mässamiste ja teiste elumurede ristid.
Inimene, kes endaga rahulolevalt võtab vastu Kristuse surma tema eest ja hüüab halleluuja sellepärast, et süütu Jumala poeg on võtnud vastu karistuse, mille inimene oli ära teeninud, selline inimene peaks saama suurema karistuse kui enne. Evangeelium, rõõmusõnum, o privileeg saada Kristuse ihu liikmeks, saada osa Kristuse kannatustest, surra koos Temaga valudes ja tõusta üles koos Temaga aus.
Et ohver on osa pöördumisest, sellepärast nimetab evangelist kutset pöördumisele "altari" kutseks. Iga olend, mis asetati Jeruusalemmas altarile, talled, jäärad ja tuvid, surid. Keegi sureb sinu pärast. Seekord aga ei olnud see loom, vaid Jumala Poeg. Jumal on selle nii määranud ja sa ei saa teha midagi selleks, et muuta Tema meelt. Sa saad vaid paluda, et ka sind ohverdataks Jumala auks ja sinu ligimeste heaks. Vastutasuks sa saad õiguse surra patule, maailmale ja selle seadustele.
Pöördumise reaalsus on saada üheks Temaga.“

Aamen.

„Kas tead, et sinust ei sõltu lähenevatel presidendivalimistel peaaegu midagi?“ Umbes nõnda alustas paar aastat tagasi juhtkirja oma koguduse ajalehes Agape koguduse vaimulik Üllas Tankler.

Kahjuks näib, et samasugune on vähemasti suure osa inimeste nägemus oma rollist ka lähenevate KOV valimiste ja avalike asjade (seda mitte ühe konkreetse partei, vaid laiemas tähenduses) korraldamise juures. Mis meist sõltub?

Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi, ütleb rahvatarkus. Kas on siis koertel mõtetki haukuda?

Tunnen üle Eesti mitmeid häid inimesi, keda võimulolijate ülbe ning vaid kitsa kildkonna huve arvestav käitumine on viinud poliitikasse, vähemalt valimistel kandideerima. Mitmedki neist on aga juba ette tulemuste suhtes pessimistlikud teades, et tänapäeva demokraatia tähendab eelkõige raha võimu – kellel on enam võimalusi end eksponeerida, oma nime ja numbrit inimeste mällu kinnistada, see tavaliselt ka vajalikud hääled saab. Ning mida suudabki üks või paar valituks osutunud tulihingelist aatlejat ära teha oma reeglite järgi toimivas poliitikas? Siingi võidakse skeptiliselt ohata: pole aatemehed-naisedki muud, kui vaid mutrikesed kelle protestid ja vastuhääled raha võimule koguni kaasa aitavad, lastes väljapoole paista elavaid arutelusid ja jätta muljet hästitoimivast demokraatiast. Jah, palju on skepsist.

Möödunud neljapäeval olid Pärnu pastorid palunud endaga kohtuma linnapeakandidaadid, kelledest kaks – Epp Klooster ja Mark Soosaar – ka kohtumisele tulid. Lisaks küsimustele sellest, millist abi linnale sooviksid võimalikud tulevased juhid saada kogudustelt, olid kõneks ka väärtused, millest lähtuvalt oma tööd plaanitakse teha. Mu meelest eestlastele – mitte ainult poliitikutele – omaselt jätsid kohal olnud kandidaatidest pooled (ehk siis üks) küsimusele selgelt vastamata, nagu ilmselt paljud valijadki, kui neilt sedasama küsida. Ehk võib põhjus olla selles, et enamik meist pole koolis või hiljem õppinud eetikat – õppinud küsima, mis on meie jaoks väärtused ja miks; milline on suhe fakti ja väärtuse vahel (kas „on“ = „peab“?) jne. Kui me oma mõtlemist ja otsuseid aga ei analüüsi ega mõtesta, on meid kerge „õnge võtta“ kõlava, ent sisuliselt argumenteerimatu loosungi või lubadusega. Kui me esmalt ise endale selgeks ei tee, mida me tahame ja miks, ei saagi meie osaks olla muud, kui tunda, et miski peaks olema teisiti või paremini, et poliitikud on sulid ja elu üldiselt halb, aga meist nagunii midagi ei sõltu. Siis ei sõltugi. Mis peakski sõltuma sellest, kel pole arukat arvamust?

Kui teame, mida tahame, leiame ka küllaldaselt võimalusi selle tahte teostamiseks. Ka linna ja riigi tasandil. Seadusteski on antud palju võimalusi, mida nähtavasti vähe kasutatakse just seepärast, et vaid vähesed on sõnastanud endale, millist elukeskkonda nad soovivad, veelgi vähem aga on neid, kes on ka võtnud endale eesmärgiks selle elukeskkonna paremaks muutmise (ükskõik, millistele väärtustele tugineb siis sõna „parem“ nende jaoks) selle nimel tegutsedes. Mida vähem on neid, kes huvi aktiivselt üles näitavad, seda väiksemate huvigruppide soovid ka maksvusele pääsevad. Arukaid valimisi meile kõigile!

Jh 15:1-6

Jeesus ütleb: „"Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.“

Viimase aasta jooksul on kirikuelus toimunud mitmeid suuri muutusi: vahetunud on paavst Roomas, vahetunud EELK peapiiskop ja nüüd ka Kambja koguduse vaimulikkond.

Tänast jumalateenistust reklaamival kuulutusel seisid rasvases kirjas umbes järgmised sõnad: „Diakon Toomas Nigola ütleb „Nägemiseni““. Mäletan, et seda plakatit nähes tundsin end mõnevõrra intrigeerituna: et mis siis, kui ei ütle? Mis sellest nägemisest ikka rõhutada? Jah, muidugi on tore üksteist taas näha ja kohtuda, ent kas see peab tõesti olema peamine sõnum, mis ühel vaimulikul kogudusest lahkudes öelda on?
Ei oleks parem ka öelda: „Head aega!“, sest ajad on halvad ja lähevad aina hullemaks – maailma lõpp tuleb iga päevaga lähemale.
Arvan, et sobiv on öelda: „Jumalaga! Jääge Jumalaga!“ Kohtupäevalt nõutakse igaühe käest aru selle kohta, kuidas ta on käitunud kaasinimeste ja tema hoolde usaldatud andidega ja vaid need, kes on oma elud kõigega Jumalale andnud, Teda teenides ükskõik mis ametis, vaid need võivad sel päeval julged ning lausa rõõmsad olla.

See on minu – ja ka Jumala – sõnum täna ning edaspidigi nii Kambja kogudusele kui igale selle liikmele üksikuna: jääge Jumalaga! Jääge aga mitte ainult Jumalaga, vaid ka Jumalasse, olgu teie elu täis Issanda tundmist ja Tema väge, olge püsivad palves ja tegevad armastuses üksteise vastu, mitte riiakad ega laimujuttude levitajad, mitte ka kui ilmalikud inimesed, vaid kandke õigele usule kohaseid vilju, sest viljadest tuntakse oksi.
See on minu sõnum, mida olen püüdnud need aastad nii hästi või halvasti, kui Jumala abiga olen suutnud, jagada ja ka ise tõeks elada. Muud pole mul midagi öelda.

Kristus, Jumala Tall on meile võidu saavutanud, järgigem Teda!

Aamen.

Mk 10:17-27

Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: "Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?" Jeesus aga ütles talle: "Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal. Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!" Tema aga lausus talle: "Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates." Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: "Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!" Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik. Ja vaadanud ringi enda ümber, ütles Jeesus oma jüngritele: "Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!" Aga jüngrid hämmastusid tema sõnade peale. Jeesus aga ütles neile uuesti: "Lapsed, kui raske on minna Jumala riiki! Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!" Aga nemad hämmastusid üliväga ja ütlesid üksteisele: "Ja kes siis võib pääseda?" Jeesus ütles neile otsa vaadates: "Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik."

Kas tunned, et Sind ei tunnustata ja Sinu andeid ei märgata? Kas tunned, et oled millestki ebaõiglaselt ilma jäetud? Kas Jumal või kaasinimesed on karmid Sinu vastu? Kas loodad, et elu läheb paremaks pärast valimisi? Kas on Sinu elus miski, millest Sa isegi Jumala heaks loobuda ei soovi?

Tänase jutluse aluseks olevas tekstis tuleb Jeesuse juurde üks rikas noor ülem ning kõnetab teda: „Hea õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ Tal on õigus, Jeesus on tõepoolest hea õpetaja, ehkki kaugeltki mitte kõigile meelepärase või mugava õpetuse pakkuja. Siiski vastab Jeesus talle esmalt: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal.“ Tark õpetaja ei otsi endale au ega ülistust, vaid annab au Jumalale, kes üksi on tõeliselt austust väärt.

Kuid mida peab noormees siis tegema, et igavene elu pärida? „Käske sa tead,“ jätkab Jeesus, ning tuletab seejärel näitlikuna meelde mõned kümne käsu hulgast ning lisab neile veel keelu oma kaasinimest petta. Võime vaid oletada, kas viimane on seotud noormehe ametiga rahvajuhina või mõnel muul põhjusel lisatud. Igal juhul vastab noormees võibolla veidi pettunultki: „Nojah, seda kõike olen ma nagunii pidanud oma noorusest alates.“ Kui väga meenutavad need sõnad mõningaid kaasaja inimesi, kes ütlevad umbes nõnda: „Kristlane ma küll pole, aga kümmet käsku pean alati.“ Niimoodi ütlejad on tavaliselt arvamusel, et nendega pole lood sugugi pahasti ning et Jumal, kui ta üldse olemas on, peaks neist nende tubliduse põhjal üpris heal arvamisel olema. Ent kui küsida seesugustelt inimestel, kas nad teavad, milline on esimene käsk, mis kõigi teiste täitmisele aluse ja põhjenduse annab, jäävad nad tavaliselt vastuse võlgu. Nii tuletab ka Jeesus rikkale noorpoliitikule, kui teda ehk võiksime nii nimetada, meelde käsu, mis tollel tähelepanuta on jäänud: esimene nn kümnest käsust keelab meil omada ühtegi muud jumalat peale Jumala, selle suure algustähega Jumala, kes on meid loonud ja kelle omad me oleme. Meie usuvend Martin Luther on oma Suures Katekismuses seda käsku seletades kirjutanud: „Jumalaks me nimetame teda, kellelt peab lootma kõike head ja kelle juures on pelgupaik kõiges hädas. Nii et „omada jumalat“ ei tähendagi muud, kui et teda südamest usaldada ja temasse uskuda. Mille küljes sa oma südamega ripud ja millele sa loodad, see ongi tegelikult sinu jumal.“ Esimene käsk on õigupoolest väga radikaalne: kõik inimeses – nii see, mis tal on kui ka see, kes ta ise on – peab olema antud Jumala teenistusse, valikuline käsutäitmine pole kristlus vaid omatehtud kombinatsioon usust.

Me ei tea, kas Jeesus tõepoolest soovis seda noormeest endale püha Franciskuse taoliseks maise vara poolest vaseks jüngriks või oleks ta juhul, kui noormees oleks nõustunud käsuga oma vara maha müüa ning raha vaestele jagada, teda kiitnud ja teatanud, et tegu oli vaid usuprooviga, nii nagu Jumal muiste Aabrahamile käsu andis oma poja ohverdamiseks; me ei tea ka, kuidas selle noormehe elu edasi läks: kas ta kurvastusest hoolimata viimaks täitis Jeesuse nõude või mis temast viimaks sai, ent me võime teada oma südame soovi: kuidas vastata Jumala kutsele olla täiesti Tema teenistuses? Mida vastame Jeesusele, kes käsib meil olla valmis kõigest loobuma selleks, et järgida Teda?

Kunagi aastaid tagasi juhtusin kuulma diakon Mika Tuovineni jutlust, milles ta rääkis loo mehest, kes tahtis taevariiki osta. Dialoogis selgitas Issand, taevariigi müüja, ostjale tingimusi: "Nüüdsest peale oled Sina ise ja kõik mis Sul on, minu omand. Nii, paneme siis kirja, mis Sul mulle anda on. No mis Sul on?"
"Ei olegi nagu eriti midagi. Kõigest mõnituhat krooni sääste pangas."
"Väga hea! See on nüüd minu oma"
"Aga ma kogusin seda raha oma maja remondiks..."
"Sul on maja!? Väga hea, ka see on nüüd minu oma"
"Tohoh, kus ma siis elama pean hakkama, autos või?"
"Sul on ka auto? No tore, seegi on nüüd minu"
"Mõlemad autod või?"
"Ahah, Sul neid kohe mitu... No ikka mõlemad"
"Aga mis mu naisest ja lastest siis sedaviisi saab?"
"Sul on veel ka naine ja lapsed? Väga hea, nemadki on nüüd minu omad."
"No siis olen ma ainult ise veel järgi jäänud..."
"Väga hea, Sinagi oled nüüd minu oma. Kõik need asjad ja inimesed annan ma Sulle tasuta kasutamiseks, kuid ära unusta, et need on nüüd minu omad ja Sul tuleb nad minu käsutusse anda kohe, kui ma seda Sinult küsin!"

Kõige Jumalale andmine ei ole mingi müstiline samm, vaga väljend või kõrgelennuline teooria. See on inimese otsus olla Jumala päralt. Ristiinimene peaks selle otsuse tegema kohe kristlaseks saamisel ja püüdma siis oma usus ja mõistmises kasvades aina enam taibata, milline on Jumala tahe tema jaoks, kus Jumal just teda konkreetselt ja tema ande kasutada tahab ning kelle heaks. Sest teada on, et Jumal enamiku oma imedest teeb mitte välgunoolte ja piksemürina, vaid just niisuguste inimeste läbi, kes enda Tema teenistusse on andnud. Jumal võiks veel palju enamatki teha ka meie tänapäeva Eestis, kui sääraseid inimesi, kes oma rolli Kristuse ihu liikmetena, nagu meid ju pühakirjas öeldakse olevat, tõsiselt võtaksid.

Kui me otsustame elada Jumalale, olla täielikult Tema omad, siis ka kohtupäeval ei pruugi ta meie kohta öelda: „Tõesti, ma pole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!“, vaid võib lausuda: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, Sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen sind palju üle. Mina oma isanda rõõmusse!“ Aga tema omad võime ja peamegi olema juba siin, selles ajalikus elus, maailma ajastu keskel. Ja tõepoolest on suur vahe inimeste vahel, kes elavad iseendile ja nende vahel, kes elavad Jumalale. Kui seda ka kohe näha pole, ilmneb see ajapikku ja üha selgemini. Säärane inimene võib ühes Jeesuse poolt rikkale noormehele öeldud sõnu väga tõsiselt võtnud püha Franciskusega palvetada: „Issand, tee mind oma rahu tööriistaks. Luba, et ma ei otsiks lohutust, vaid lohutaksin ise, et ma ei otsiks mõistmist, vaid mõistaksin, et ma ei sooviks olla armastatud, vaid armastaksin ise.“ Selline inimene ei pea enam muretsema ega kibestuma, ei pea siunama valitsust ega ootama endale paremaid hüvesid, vaid võib ka näiliselt halval ajal küsida: kuidas saan ma ka selles olukorras kõige paremini Issandat ja tema loodut teenida? Piiblis nimetatakse seda maailmale ja patule suremiseks.

Üks mees küsis kord pühalt Makariuselt: "Mis tähendab surra maailma jaoks?" Pühak vastas: "Mine surnuaeda, seisa iga haua ees ja ütle surnule, kes seal hauas on solvavaid ja halbu sõnu." Mees imestas sellise käsu üle, aga läks ja tegi, mis kästud. Makarius saatis teda veelkord, seekord pidi mees rääkima iga haua ees surnutele meelitussõnu. Ning mees tegi ka nii.
Siis küsis Makarius: "Kas surnud said vihaseks, kui sa neid solvasid?" "Ei," kõlas vastus. "Kas nad olid meelitatud, kui sa neile komplimente tegid?" Vastus oli taas "ei. Makarius osutas siis õppetunni mõttele: "Seda tähendabki olla maailmale surnud."

Jumalale elamine on üks ristiusu kesksetest asjadest ja nii lai ning huvitav teema, et võiksime sellest veel paar tundi kõnelda, ent kuna Jumal vaimulikke mitte koguduseliikmete piinamiseks ametisse pole kutsunud, võiksime tänase jutluse juba praegu kokku võtta ning teha seda märterpastor Richard Wurmbrandi sõnadega:
„Ma kutsun sind Jeesuse juurde, sest Tema saab teha sind pühakuks ja maailm vajab pühakuid. Maailmal on palju poliitikuid, kelle otsused on läinud maksma loendamatute miljonite inimeste elud rumalates maailmasõdades ja revolutsioonides. Maailmal on ka palju teadlasi, kes varustasid riikide valitsejaid sõjamasinatega ja relvadega. Maailmal on olnud ka palju erinevate uskude misjonäre, kes on loonud suure segaduse. Maailmal aga ei ole piisavalt pühakuid. Ühte on veel vaja. Sina peaksid olema see üks. Tule Jeesuse juurde!“

Aamen.

Juhtus kord Toomasel järgmine lugu.

Ühel kenal suvepäeval ei tundnud sülearvuti (Debian testing) enam arvuti juhtmevaba (wifi) võrgukaarti ära. Mõtles siis Toomas asja parandamisega vaevanägemise asemel hoopis midagi uut, näiteks mõnd uut ilusat distrot katsetada. Kuna EELK vabavara meililistis on viimasel ajal palju juttu olnud Mandriva 2005 LE kasutamiskogemustest, otsustas Toomas seda imeasja proovida, kuigi varasemad kogemused Mandrakega pole just alati positiivsed olnud. Tulemus? Vähese vaevaga ilus töökeskkond, nagu juuresoleval pildil näha:

Priit Tammelt sain laenuks Geoffrey Wainwrighti raamatu "Doxology - The Praise of God in Worship, Doctrine, and Life". Päris huvitav, ehkki veidi raske lugemisvara. Muuhulgas viitab ta lehekülgedel 26 ja 27 sarnaselt nt E. Aureliuse traktaadile Jumala mängust mängule, kui Jumala antud olulisele annile. Mänguline on Jumala suhtumine loodusse ning ka Jumala teenimist ja jumalateenistust võib näha kui mängu ülimalt religioosset vormi (Human play may be a facet of humanity's being made in the image of God. Worship can be seen as the explicitly religious form of play. ... It will be best experienced as the resolution of work and rest in play. It will then be genuinely re-creation. ... The gratuity of worship expresses the character of salvation as gift: a gift to be actively enjoyed.).

Tom Wrighti kommentaar Lk 19:41-48 kohta

Lõpuks jääb järgi kaks sorti inimesi: ühed, kes ütlevad Jumalale: "Sinu tahtmine sündigu!" ja teised, kellele Jumal viimaks ütleb: "Sinu tahtmine sündigu!" ("There are only two kinds of people in the end: those who say to God, 'Thy will be done,' and those to whom God says, in the end, 'Thy will be done.'" - eelmises kirjes viidatud raamat, lk 42, vestlus sellest sellest, miks taeva elanikud põrgust vägisi inimesi enda juurde elama ei too)

Võtsin ette C.S. Lewise raamatu "Suur lahutus" (The Great Divorce) lugemise ja ei mõista muud, kui vaid kiita. 'Tea, kas seda ka eesti keelde juba tõlgitud on?

Vahvaid tsitaate saaks kuhjaga esile tuua - nagu Lewise puhul ikka. Toredaks näiteks on kunagi juba tsiteeritud lugu apostaadist piiskopist, kes otsustas pärast mõningast diskussiooni taeva eeskojast tagasi põrgusse minna, kuna pidi järgmisel reedel Põrgu Teoloogiaühingus pidama ettekande Kristuse täisea mõõdust (Kuna Jeesus suri noorelt, peame küsima, milliseks oleks kujunenud tema maailmavaade küpsemas eas. Ristilöömine oli traagiline just seepärast, et paljutõotav elu lõppes varakult jne).

Leheküljel 41. on samuti vahva lõik: "Ennegi on siin olnud mehi, kes on niivõrd huvitatud olnud Jumala olemasolu tõestamisest, et nad Jumala enese vastu igasuguse huvi kaotasid ... justkui poleks armsal Issandal muud teha, kui eksisteerida!" ("There have been men before now who got so interested in proving the existence of God that they came to care nothing for God Himself ... as if the good Lord had nothing to do but exist!") :D